ILUMÄE OREL

Ilumäe kabelis paikneb esimese eesti soost oreliehitaja Carl Georg Thali (1786 – 1853/54) poolt 1839. aastal ehitatud orel. Oreli ajaloo kohta on teada, et pill ehitati algselt Simuna kiriku jaoks. 1866. aastal võeti ette oreli ümberehitus ja laiendus, teostajaks Simunast pärit oreliehitaja Gustav Normann. 1880. aastate lõpus ehitas meister Normann Simuna kirikule aga päris uue oreli (valminud 1889) ning vana Thali oreli sai endale Ilumäe kabel. Kolimine toimus 1888. aastal, oreli kohandas siinsetele ruumitingimustele Hulja orelihuviline kooliõpetaja Jaan Timoleon. Oreliehitaja Thal valmistaski peamiselt väikeoreleid ning positiive, millest tänaseks on kõige algsemal kujul säilinud Audru kiriku orel Pärnumaal.

Käesolevaks ajaks on Ilumäe orel vaikinud juba üle kümne aasta. Et pilli lõõts paiknes oreli kohal kabeli pööningul, sai tuulevarustussüsteem seoses kabeli laekonstruktsoonide kapitaalremondiga 2008. aastal demonteeritud. Jumalateenistuste ja kontsertürituste läbiviimiseks on muusikainstrumendina viimasel kümnekonnal aastal kasutatud harmooniumi. Kuna orelil on puudu ka suur hulk vilesid ning kõik süsteemid vajavad üle pika kasutuseta aja töökorrastamist, on tänaseks alustatud oreli renoveerimisprojekti.

Ilumäe oreli puhul on küll toimunud juba ümberehitusi, kuid säilinud on ka pilli ajaloolisi osi. Renoveerimisprojekt keskendubki oreli kui tehnikamuistise tähtsustamisele. Esmalt kavandas kogudus oreli koguremonti, millele oli suunatud ka hinnapakkumiste küsimine oreliehitajatelt. Kuivõrd selgus aga, et tööde rahastamise võimalused on piiratud toetuste eraldamise tingimustega, otsustasime tööde alustamiseks projekti oluliselt kitsendada ja esialgu keskenduda oreli tuulesüsteemi taastamisele. Selleks restaureeritakse 19. sajandi keskpaigast pärinevad kiillõõtsad, lõõtsatool ja tuulekanalid ning paigaldatakse süsteemile sobiv elektriline puhur. Tuulesüsteemi taastamise ja oreliga taasühendamise järel oleks orelit piiratud ulatuses võimalik taas kasutada. Töid valiti teostama Lõuna-Saksamaalt pärit diplomeeritud orelirestauraator Alexander Eckert, kes juhib Eestis omanimelist ettevõtet Alexander Eckert OÜ. Muude tööde teostamine jääb esialgu määramata tulevikku.

Orelirestauraatori esimeseks ülesandeks sai ladustatud detailide põhjalik sorteerimine ja ettevalmistamine töökotta viimiseks. Massiivsete lõõtsade pööningult alla transportimiseks telliti spetsiaalne vints. Koostöös läti orelirestauraatori Alvis Melbardisega vabastati tornikäigus lõõtsade allalaskmiseks vajalik ruum ning ükshaaval lastigi lõõtsad läbi torni trepiruumi alla maapinnale.

Restauraatorid viisid läbi ka ajaloolise ruumi uuringud, et saada kinnitust tõsiasjale, mida vanemad koguduse inimesed veel ka ise mäletavad. Nimelt pole oreli lõõtsasüsteem sugugi mitte alati paiknenud oreli kohal pööningul. Varem asusid lõõtsad suure tõenäosega kiriku eeskojas kirikusaali viiva ukse kohal selle tarbeks lae alla ehitatud madalal vahekorrusel või palkonil. Eeskoja lõõtsapalkoni asukoht selgitab ka, miks on tornikäigus just sellele tasandile viival kõrgusel ukseava, millel täna enam funktsiooni pole. Lisaks on vanast asukohast säilinud oreli taga seinas leiduv nelinurkne avaus, kust läbiviidud tuulekanal ühendas orelit tuulevarustusega. Pööningule viidi lõõtsad arvatavasti alles siis, kui kirikusse paigaldati elekter ja orelile elektriline tuulepuhur, mis oma töötamise käigus teatavat müra tekitas.

Et Ilumäe oreli lõõtsad paiknevad väljaspool orelikappi eraldi lõõtsatoolis, saavad kabelit külastavad orelihuvilised edaspidi lõõtsade tööd ka lähemalt vaadata. Teiste kirikute näidete varal on selgunud, et väga paljudele inimestele pakub lisaks orelimuusika kuulamisele huvi ka oreli kui instrrumendi toimimine ja selle oma silmaga nägemine.