Kalmistu – EELK Ilumäe kogudus

Ilumäe kalmistu on silmapaistev näide 18. ja 19. sajandi mõisa- ning külakalmistust. Eriliseks muudavad selle kalmistu hästi säilinud arheoloogiline kultuurikiht ja rohked näited kohalike maaseppade ning kiviraidurite valmistatud ristidest ja hauaplaatidest. Selline pärand annab hea ülevaate nii metalli- kui kivitöömeistrite omaaegsest tegevusest.

Vanimad säilinud hauatähised paiknevad G. Fr. von der Pahleni (1730-1795) haual ning ühe talupoja haual (surn 1792). Kalmistule on maetud mitmeid kohaliku elu haridus-, kultuuri- ja kirikutegelasi. Siin puhkab ka Julie Katharina Hausmann (1826-1901), saksa kultuuriruumis väga armastatud poetess. 2020. aastal renoveeris Isabel Aaso–Zahradnikova ilmastikumõjudest kahjustatud marmorist hauatähise.

Põnev on ka 15. sajandist pärit roosimotiiviga rõngasetikukivi, mis võeti kasutusele 19. sajandil Juhhan Kuurbergi hauakivina. Väga halvas seisundis hauatähise renoveeris 2019. aastal samuti Isabel Aaso-Zahradnikova.

Palmse mõisa kärneri Madis Weidemanni (1844-1907) kunstipärase raudristi renoveeris 2019. aastal Eerik Kõuts, lisades ristile ka seni puudunud messingist nimeplaadi.

Pärast uue kabelihoone valmimist 1843. aastal piirati kalmistu paekivimüüriga. Kalmistu peaväravat peetakse olemasolevast kabelist vanemaks, võimalik, et juba puitkabeli aegseks. Peaväraval on kolm kaarava: keskel laiem sissesõiduava ja sellest kahel pool kaks jalgväravat. 19. sajandi viimasel veerandil laiendati kabeliaeda ida suunas. Surnuaia lääneosas, peavärava kõrval asub matusepaik perekond von der Pahlenile, eraldatud ülejäänud kalmistust kõrge paekivimüüri ja raudpiirdega. Matmispaigal on säilinud nii hauaplaate kui marmorriste. Eraldi märkimist väärib Betsy (Elisabeth) von der Pahleni valgest marmorist hauamonument (1823), mis kujutab lapse hälli kohale kummardunud noort naist. Hauamonumendi autoriks on märgitud Peterburi skulptor Vipusta Madernyst. Monumenti konserveeriti viimati 2014. aastal. Praegusel ajal on skulptuur paigaldatud kabelisse.

LUULETAJA JULIE VON HAUSMANNI MEENUTUSEKS

Oh võta mind, mu Jumal, käekõrvale,
et tee mul jõuetumal läeks taevasse.
Ei suuda üksi astu ma sammugi,
sest siruta mul vastu käed alati!

Kirikulaulu “Oh võta mind mu Jumal” (EELK Kiriku Laulu- ja Palveraamat, nr. 344) kuuleme sageli lauldavat matustel. Mujal Euroopas on see laul teada ka armastatud laulatuselauluna. Igal juhul on tegemist koraaliga, mis pole võõras ühelegi kirikuinimesele. Tähelepanuväärne ja taas meenutamist vääriv on seejuures, et koraali sõnade autor, poetess Julie von Hausmann puhkab Ilumäe kabeliaias. Seda hauda teavad ikka ja jälle siit otsima tulla eeskätt saksa külalised, kelle jaoks nimetatud koraal ja tema autor on vaat et märgilise tähendusega.

Kabeli 170. aastapäeva ürituste raames osutas ka Ilumäe kogudus poetessi mälestusele au – haual peeti Julie von Hausmannile pühendatud mälestuspalvus. Kohaletulnud meenutasid luuletajat nii sõna kui muusikaga. Julie von Hausmanni elukäigust andis ülevaate pastor Stanislav Sirel, mälestuspalveks võttis sõna koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson. Julie von Hausmanni tuntuks teinud kirikulaulu ennast lauldi nii eesti kui saksa keeles – viimane on ju selle, hiljem mitmetesse muudesse keeltesse tõlgitud laulu “So nimm denn meine Hände” algkeel. Eesti keelde tõlkis selle laulu 1861. aastal Anton Jürgenstein.

Julie Katharina von Hausmann (osade andmete põhjal Julie Katharina Hausmann) sündis 1826. aastal Riias kooliõpetaja peres, olles kuuest õest noorim. Julie sai haridust, et töötada perekondades õpetajanna ning guvernandina. Tänu nõrgale tervisele ei õnnestunud tal aga oma kutsetööd elus kuigi järjekindlalt teha ning ikka ja jälle asus ta elama ühe või teise õe juurde, abistades nende leivas olemise tasuks neid laste hoidmisel ja majapidamistöödes. Inimesena oli Julie von Hausmann tagasihoidlik, Jumalale pühendunud ning üksindusele kalduv. Oma luulet näitas ta vähestele ning nõustus seda trükis avaldama vaid tänu teda toetavate inimeste veenmisele, sedagi anonüümselt. Eelpool tsiteeritud luuleread pärinevad Berliinis neljaosalisena ilmunud luulekogust “Maiblumen” (“Maililled”).

Mõnel pool kirjanduses võib lugeda, et kirikulaulu aluseks saanud luuletuse “So nimm denn meine Hände” kirjutas Julie von Hausmann oma kihlatu, noore vaimuliku mälestuseks. Noormees olnud misjonär, kellele Julie 1862. aastal Aafrikasse järele sõitis, kuid kellega tal enam kohtuda ei õnnestunudki – vaimulik oli kolm päeva enne tema saabumist katku surnud ja maha maetud….. Selles kurvas olukorras oli Julie kirjutanud luuleread, mis hiljem nii pulmas kui matusel lauldavaks kirikulauluks said.

Elu viis Julie von Hausmanni veelgi siia ja sinna – näiteks elas ta koos noorima õega 4 aastat Lõuna-Prantsusmaal, 1870. aastast alates aga koos teiste veel elus olevate õdedega Peterburis. Eestiga seob luuletajat tegelikult vaid 1901. aastal Võsul veedetud puhkusesuvi, mille jooksul Julie pöördumatult haigestuma juhtus ning selle tagajärjel siin, võõrsil suri. Haljala koguduse Esku kabeli omaaegsest matuseraamatust võib lugeda 1901. aastal tehtud sissekannet Julie von Hausmanni matmisest Esku kabeliaeda. 1905. aastal märkis Esku laulumees Kustav Weinmann oma päevaraamatus, et luuletaja põrm on 25. juunil 1905 Eskult Ilumäele ümber maetud.

Täna seisab Julie von Hausmanni nimi Ilumäe kabeliaias ühisel marmorristil koos 1902. aastal surnud 16-aastase noormehe Ernst Radasewsky nimega, kes oli tõenäoliselt mõni Julie õdede järeltulijatest. Siin puhkab luuletaja nüüd rahus – ehkki kaugel nii sünnikohast kui ka kõikidest muudest pika elu jooksul koduks olnud paikadest….

ILUMÄE VABADUSSÕJA MÄLESTUSSAMMAS

Mälestussammas avati 6. juulil 1924. a kohalike seltside ja organisatsioonide aktiivsemate tegelaste eestvedamisel. 1921/22. aastal oli Ilumäel loodud Eesti Vabadussõjas langenud kangelaste ja vabadusvõitlejate mälestussamba rajamise komitee. Samba püstitamiseks annetasid raha nii kohalikud elanikud kui toetajad mujalt.

18. augustil 1940 puuriti samba jalamisse auk ja taheti see täita lõhkeainega. Samba hävitamise küsimuses kutsuti Võhma Seltsimajja kokku hääletuskoosolek, kus kaks inimest olid hävitamise poolt ja kolm vastu ning ülejäänud vaikisid. Samba õhkisid 19. augustil 1940. a Võsu küla kommunistid. Terveks jäänud obeliski panid kohalikud mehed taas püsti. Vandaalid aga naasesid ja purustasid nüüd ka obeliski. Mõni päev hiljem viisid kohalikud talumehed obeliski tükid viljakuivatustaresse, kus need seisid kuni 1957. aastani. Seejärel maeti samba tükid kuivati välisseina äärde.

Mälestussamba taastamiseks loodi 1988. a Ausamba Taastamise Komitee. Samba aluskivi tehti uus ja obelisk parandati. Mälestussammas taasavati 23. oktoobril 1988. a. Juba Ilumäe samba taastamise ajal kaaluti võimalust jäädvustada samas ka Teises maailmasõjas langenute ja represseeritute mälestust. Kuna kavandatud tahvlite alune maa-ala suurenes, tuli teha sepisaia pikendus. Vabadussamba teise järguna valminud mälestustahvlite avamine toimus 9. juulil 1989. Paar aastat hiljem – 16. juunil 1991 – täiendati mälestustahvlite rida veel ühe tahvliga.

Ilumäe Vabadussõja ausamba 90. aastapäeva pidulik tähistamine toimus 19. juulil 2014.